TOITUMISNÕUSTAJALT on õpikeskkonna rubriik, kus Babyspordi psühholoog-toitumisnõustaja ja imetamisnõustaja Karin Järvis kirjutab erinevatel laste toitumist puudutavatel teemadel. Juttu tuleb näiteks sellest, mis mõjutab lapse toitumist, millele tasub tähelepanu pöörata, et pere söögiajad oleksid mõnusad ja stressivabad, kuidas ennetada ja leevendada söömisega seotud probleeme lastel ning paljust muust.
Meie mõnus söögiaeg
„Nojah, aga enam me sellest ei räägi,“ lisas ema, „sest söögiajal peab inimestel hea olema.“
Nii just ema ütleski: „Söögiajal peab inimestel hea olema.“ Sedasama arvas ka Väikevend.
Ning neil oli tõepoolest hea olla, kui nad kõik koos laua taga istusid ja kõikvõimalikke asju arutasid.
(A. Lindgren „Väikevend ja Karlsson katuselt“)
Söömine on üks neist tegevustest, mis saadab inimest läbi terve elu. Veelgi enam, süüakse ju iga päev ja lausa mitu korda. Kui võtta näiteks eelduseks, et inimene kulutab söömisele päevas kokku keskmiselt 1 tunni – ja see aeg on erinevatel andmetel tegelikkuses pisut pikemgi – siis on ta 40-aastaseks saades ainult süües veetnud juba tervelt poolteist aastat oma elust! Võib öelda, et teatud nurga alt vaadates justkui keerlebki kõik ümber söömise. Seda tuleb planeerida ja sellega arvestada; söömine mõjutab mitmeid teisi tegevusi ja üldist päevarütmi, energiataset, sageli ka meeleolu ja veel muudki.
Söömisega seoses räägitakse rohkem sellest, mida süüa ja vähem sellest, kuidas süüa. Ehk siis rohkem toidust ning vähem näiteks sellest, milliseid tundeid söömine tekitab või üldisemalt, millises õhkkonnas süüakse. Ometigi on mõlemad asjad söömise juures samavõrra olulised. Kui inimene kulutab kokkuvõttes mitu aastat enda elust söömisele, siis ei ole ju kaugeltki vähetähtis, kuidas ta ennast kogu selle pika aja vältel tunneb.
Miks peab siis inimestel söögiajal hea olema? Üldine kõrgenenud stressitase võib ühest küljest küll teatud toimetulekumehhanismina suurendada isu näiteks magusa, tugevalt soolase ja rasvase toidu järele, mis ei ole pikemas perspektiivis kuigi hea tervislikkuse seisukohalt. Samas aga muutub vahetus intensiivses stressiolukorras söömine pigem teisejärguliseks vajaduseks. Kui söögiajal on pinge- ja konfliktsituatsioonid tavalised, siis ei ole need tingimused just eriti soodsad isukaks toidu nautimiseks. Organism on häälestunud kontrolli taastamiseks hoopis olukorraga võitlema või sellest põgenema, mitte aga sööma ja toitu seedima. Ilmselt soovib iga lapsevanem, et laps sööks piisavalt mitmekesist toitu, mis aitaks tal püsida terve ning ilusti kasvada ja areneda. Laps võiks ju olla valmis aeg-ajalt proovima uusi maitseid ja võiks ehk vastavalt vanusele teada sedagi, kuidas on mõistlik lauas käituda. Kõiki neid asju tuleb lapsel õppida. Mõne jaoks on see lihtsam, teise jaoks veidi keerulisem ning aeganõudvam. Nii või teisiti õnnestub aga kõige paremini õppida rahulikus, pingevabas ja toetavas õhkkonnas.
Lastele, kellel on mistahes põhjusel probleemid söömisega, on rahuliku ja positiivse söögiaja kogemus muutuste vältimatuks eelduseks. See on nii-öelda universaalne baas, millele toetub lapse turvaline suhe toidu ja söömisega. Edasi tulevad juba rohkem mängu iga lapse individuaalsed eripärad ning saab liikuda lapsele sobivas tempos ja sobivate sammude abil järgmiste eesmärkide poole. Teinekord võib aga juba ainuüksi pingete teadlik mahavõtmine tuua leevendust nii mõnelegi söömisega seotud probleemile. See ei pruugi juhtuda siiski üleöö – laps vajab aega, et uskuda seda muutust, tajuda selle püsivust ning tunda ennast söögiajal alati kindlalt ja turvaliselt.
Võiks oletada, et söögiaja väliseid probleeme on ehk lihtsam lauda istudes teadlikult kõrvale jätta – nii nagu Väikevenna ema otsustas söömise ajal mitte enam rääkida Karlssonist ja tema hiljutistest pahategudest. Keerulisem võib lugu olla siis, kui peamiseks stressiallikaks on söömine ise. Tüüpiline näide ongi siin vähe ja valikuliselt söövad lapsed, keda murelikud vanemad üritavad vaheldumisi meelitades ja pahandades mõnda toitu sööma saada, tehes seda teinekord ehk isegi „eesmärk pühitseb abinõu“-põhimõttel. Või on probleem ilma selletagi nii terav, et õdusast ja pingevabast olemisest lauas võib vaid unistada. Tekib täiuslik nõiaring, kui söögiaeg on lapse jaoks stressirohke ja ebameeldiv osa päevast, mistõttu väheneb tema üldine valmidus süüa või näiteks mõnda uut toitu proovida, see kruvib aga omakorda pinged laua ääres taas üles.
Söömine ühiselt koos pereliikmetega on lapse jaoks väga arendav ja kogemusena väärtuslik. Seejuures pole oluline, kas sööjaid on lauas ainult kaks (näiteks laps ja vanem) või rohkem. Parimal juhul tajub laps juba beebieast alates, et söögiaeg ongi üks hea aeg, mis ei ole seotud millegi ebameeldivaga ning saab kasvades sellele kogemusele veelgi kinnitust. Kui aga rahulik meel on olnud söögilaua äärest juba pikemat aega kadunud, siis ei pruugi selle taastamine olla alati lihtne. Mõte, et oleme kõik nüüd ja edaspidi rõõmsamad, muretumad ja positiivsemad, on eesmärgina küll õige, aga soovitusena veidi liiga üldine – eriti siis, kui pingeid tekitabki söögiaeg ise. Suuremaid sihte on kõige kindlam saavutada samm-sammult ja igaüks teeb seda pisut erineval moel. Mõnikord võib olla abi ka spetsialistiga nõu pidamisest, et leida see enda jaoks kõige sobivam ja käegakatsutavam esimene muudatus, mis viiks rahulikule söögiajale sammukese lähemale.
Neid asju, mis mõjutavad söögiaja meeleolu ja õhkkonda, on loomulikult väga palju. Mõeldes ainult vahetult söögilauas toimuvale, püüan välja tuua mõned
üldisemad pidepunktid, millele tasub mõelda ja tähelepanu pöörata, et pere söögiajad oleksid (taas) positiivsemad ja pingevabamad:
-
On vana ja vääramatu tõde, et eeskuju on nakkav. See, millisena lapsed näevad ja tajuvad endaga koos söögilauas istuvaid täiskasvanuid, mõjutab tugevalt ka nende meeleolu ja käitumist. Seega tasub eelkõige iseendal teadlikult silm peal hoida. Kui otsustad olla meeldiv ja rahulik lauakaaslane, võid tõenäoliselt juba varsti märgata selle positiivset mõju söögiaja üldisele õhkkonnale.
-
Ajastus on oluline, sellest ei saa üle ega ümber. Kui lapsed on söögiaja saabudes juba liiga väsinud või pole neil lihtsalt veel kõht tühi, siis ei kujune sellest söögikorrast tõenäoliselt ka mõnusat ja rahulikku lauas istumist. Regulaarsed söögiajad, sh planeeritud vahepalad on need, mis aitavad taolisi probleeme ennetada. Mõnikord tasub kasutusele võtta ka mänguline „Köök on suletud“-meetod, kui söögikordade vahelised näksimised kipuvad kontrolli alt väljuma.
-
Erinevate vahejuhtumite puhul võiks mõelda, kas tasub lasta neil väärtuslikku head õhkkonda söögilauas rikkuda. Reaalsus on see, et lastel juhtub süües alatasa midagi. Seega pole mingit mõtet endale liiga kõrgeid ootusi seada, et neis hiljem pettuda. Selle suhtes, kui näiteks beebid süües ennast põhjalikult ära määrivad või toitu maha pillavad, ollakse enamasti siiski mõistvad, mis on ka õige – toiduga „mäkerdamine“ kuulub lapse loomuliku arengu juurde. Suurema lapse äpardusele söögilauas reageeritakse sagedamini negatiivselt ja juba kurjemal toonil. Lapse jaoks on siiski määratult arendavam, kui pahandamise asemel suunatakse teda rahulikult ja konstruktiivselt näiteks tekkinud segadust koristama või selles kaasa aitama. Samuti annab see hea võimaluse väikelapsele vahetult põhjus-tagajärg seoseid õpetada – kuhu asetada tass, et see oleks lauaservast ohutus kauguses jne. Ehk siis võiks proovida näha rohkem võimalusi lapse õpetamiseks ja arendamiseks, mitte vajadust temaga riidlemiseks, sest see loob vaid negatiivseid assotsiatsioone.
-
Kõikidesse toitudesse võiks teadlikult suhtuda positiivselt või neutraalselt, eelkõige mitte anda neile halvustavaid hinnanguid (see on rämps, see teeb sind paksuks/haigeks vms). Toit on toit ja küsimus on vaid selles, kui palju ning kui sageli on üht või teist asja mõistlik süüa. Söögiajal tuleks kindlasti vältida teiste lauas istuvate inimeste toiduvalikute, -koguste ja maitse-eelistuste halvustamist. Sõbralik aasimine, mida kõik osapooled ühtmoodi mõistavad ning mis ei kanna endas tegelikult hinnangut, on veidi teine teema. Kuid näiteks lapsed on selles osas enamasti üsna sirgjoonelised ja olenevalt olukorrast ka tundlikud. Lastele tasub juba varakult õpetada, et toit ei ole lihtsalt kas „hea“ või „halb“, vaid seda saab kirjeldada mitmel viisil ja paljude erinevate sõnadega. Näiteks redisel on tugev ja veidi kibe maitse, mis võib panna keele pisut kipitama. Mõnele see meeldib, teise jaoks tundub aga liiga terav või harjumatu.
-
Sõltuvalt laste vanusest võiks koos nendega paika panna mõned lihtsad ja kõigile jõukohased reeglid, mida on söögiajal sobiv teha ja mida mitte. Näiteks: võib jätta proovimata mõne toidu, kui seda ei soovi, kuid ühegi söögi kohta ei öelda midagi halvasti. Kahtlemata tuleb lastele reegleid meelde tuletada ning neid ikka ja jälle üle korrata, kuid eelnevad konkreetsed kokkulepped aitavad säilitada meelerahu ja olla järjekindel.
-
Ehkki sageli tundub lihtsam lapsele toiduportsjon valmis serveerida, võiks ta hakata endale ise sööki taldrikule tõstma, kui tema areng ja oskused seda juba võimaldavad. Viimane variant toetab palju paremini lapse eneseregulatsiooni (enda keha signaalide ehk nälja- ja täiskõhutunde tajumine ja söömine sellele vastavalt) ja iseseisvust. Samuti välistab see näiteks võimaluse, et laps taldrikule valmispandud toidust mingil põhjusel kohe keeldub, mis tekitab asjatu vastasseisu juba söögiaja alguses. Kui sama toit seisab laual kausis ning laps saab endale söögi ise taldrikule tõsta, on märksa tõenäolisem, et ta seda ka teeb.
-
Kui lapse toitumine valmistab muret, siis on mõistlik seda vaadelda mitte söögikordade kaupa, vaid laiemas perspektiivis ehk päeva(de) või nädala, mõnikord isegi kuu lõikes. Kõik söögikorrad ei pea kaugeltki olema toitumise mõttes ideaalsed. Lapse jaoks on üks stressivaba, ehkki mitte just täisväärtuslik ja tasakaalustatud söögikord kindlasti parem kui sunniviisiliselt söödud tervislik eine. Küll võiks aga seejuures olla pere toiduvalik üldises plaanis mitmekesine. Kui lapse toitumise hindamine ja söögikordade planeerimine tekitab küsimusi, pöördu nõu ja abi saamiseks toitumisnõustaja poole.
-
Nimekas laste toitumise spetsialist ja pereterapeut Ellyn Satter sõnastas juba rohkem kui 30 aastat tagasi nüüdseks laialt tuntud vastutuse jagamise põhimõtte (Division of Responsibility ehk DoR) laste toitmises. Selle üldine sisu on lihtne: nii vanemal kui lapsel on söömisprotsessis oma roll või nö vastutusala, mille täitmise mõlemad osapooled teineteisele usaldavad. Nii vastutab lapsevanem selle eest, mida, millal ja kus süüa ning laps vastutab selle eest, kas ja kui palju süüa. Vastutuse jagamise põhimõte on universaalne, võttes otseselt või kaudselt kokku väga paljud stressivaba söögiaja eeltingimused. Sellel on potentsiaal tuua lisaks kaasa mitmeid positiivseid arenguid lapse toitumises. Et aga kõik toimiks ja tulemused oleksid need, mida ootame, tuleks kindlasti uurida veel lisainfot kõnealuse meetodi kohta. Alustada võib näiteks siit: https://www.ellynsatterinstitute.org/how-to-feed/the-division-of-responsibility-in-feeding/
-
Lapsepõlve söömiskogemused saadavad inimest terve elu ja lapsevanematena saame palju ära teha, et need oleksid positiivsed ja toetaksid lapse tervet suhet toidu ja söömisega. Miks siis mitte seda võimalust kasutada!
Millised on söögiajad Sinu peres? Kui tundub, et need on tihti liiga pingelised ja stressirohked, siis mis võiks olla esimene samm, mis muudaks need senisest rahulikumaks ja mõnusaks? Mis on see, mis aitab Sul ennast söögiajal hästi tunda?
Autor: Karin Järvis, Babyspordi psühholoog-toitumisnõustaja ja imetamisnõustaja
See salakaval sund ehk Survestamise mitu nägu
„Äkki proovid ikka seda kapsast ka, kasvõi natuke? Näe, issile väga maitseb.“
„Sul on ainult kaks väikest ampsu jäänud ja saadki jäätist!“
„Väga tubli, et sa taldriku ilusti tühjaks sõid!“
Tunduvad üsna tavapärased killukesed meeldivast vestlusest pere õhtusöögilauas? Ühest küljest justkui jah, sest mingit pahandamist, halvustamist, jõulist sundi või muud karmi kohtlemist siin ju ei paista olevat? Pigem hoopis tunnustamine ja ainult heatahtlik suunamine? Näib nii, kuid ettevaatust! Kõik need sõnumid on tegelikult survestavad, mis võivad sõltuvalt lapsest ja olukorrast olla üsnagi soovimatu mõjuga. Eriti siis, kui need kõlavad söögilauas järjepidevalt ja sageli. Esimeses lauses on näha otsest survestamist ning ka ülejäänud kaks kannavad samalaadset sõnumit, ehkki pisut varjatumalt.
Teises lauses sisaldub sund taldrik tühjaks süüa ja lisaks annab see lapsele selge signaali – söö see halvem toit ära, siis saad preemiaks midagi paremat! Sel moel muutub „autasu“ lapse jaoks tõenäoliselt järjest ihaldusväärsemaks, samas selle „väljateenimiseks“ vajaliku toidu söömine aga vastumeelsemaks. Süüa tuleb auhinna nimel. Loomulikult pole magustoit keelatud, kuid seost „enne kohustuslik halb, siis selle eest tasuks hea“ on kindlasti mõistlik teadlikult vältida. Kaaluda tasub magustoidu pakkumist hoopis omaette toidukorrana, näiteks aeg-ajalt vahepalaks.
Kolmas lause võib mõnikord olla omal kohal ehk siis, kui laps on ise endale täpselt paraja toiduportsjoni serveerinud. Kuid siingi on selge probleem, et söömisele antakse hinnang vale, välise tunnuse järgi (tühi taldrik), ehkki süüa tuleks vastavalt enda keha märguannetele (kõht on täis). Laps tajub sundi tühjendada taldrik, sest seda tunnustatakse ja järelikult see ongi kõigest muust olulisem.
Tänapäeval on vist juba üldteada tõsiasi, et last sööma sundida ei tohiks. Sunnimeetodite kasutamise üheselt kahjulikku mõju laste toitumisele on kinnitanud suur hulk teadustöid ja on selge, et midagi head see kohe kindlasti endaga kaasa ei too. Ehkki teadlikkus võib selles osas olla veel erinev, siis loodetavasti on igaveseks möödas vähemalt need ajad, kui näiteks lasteaias lõunalauast enne tõusta ei tohtinud, kui oli ette näidata kasvõi enam-vähem tühjaks söödud taldrik. Päris alati ja igal pool sellist reeglit vist küll õnneks ei järgitud. Siiski oli mõnikümmend aastat tagasi veel üsna tavapärane, et mõnel õnnetul lapsel kästi jääda laua äärde istuma, kus ta siis pisaraid neelates ja vastumeelsust alla surudes endale vägisi toitu sisse pressis. Halvemal juhul võis see lõppeda ka oksendamisega.
Päris karm sööma sundimine koos häbistamise või lausa füüsilise karistamisega on niisiis suuresti ehk juba ajaloo prügikastis, kuid alles on jäänud märksa salakavalamad survemeetodid – meelitamine, veenmine, julgustamine ja suunamine, premeerimine, tähelepanu hajutamine, ebavajalik abistamine, eeskujude toomine, erinevad mängulised võtted jne. Needki kuuluvad nn kontrolliva toitmisstiili juurde, kus lapsevanem üritab kontrollida seda osa lapse toitumisest, mis tegelikult on lapse enda vastutusala. Oma menuraamatus „Esimene suutäis“ („First bite“) märgib Briti toidu- ja ajakirjanik Bee Wilson läbi kerge musta huumori prisma: „Igaüks näeb, et on suur vahe, kas ähvardada lapsele peksa anda, kui ta ei söö taldrikut sellerist tühjaks, või suunata teda veel kolme suutäit võtma“. Edasi kirjeldatakse raamatus uurimust, mis näitas aga ilmekalt, kuidas isegi rahulik ja leebe veenmine vähendas laste valmisolekut süüa just nimelt seda toitu, mis seostus neile sundimisega.
Mida need esmapilgul positiivsena tunduvad meetodid siis õigupoolest veel halba teevad? Kõige põhilisem vastus on, et need ei toeta lapse söömisega seotud eneseregulatsiooni arengut ehk seda, et laps õpiks süües tähele panema oma keha märguandeid. Eneseregulatsioon on aga üks olulisematest normaalse toitumise alustaladest, seda ka täiskasvanueas. Pahatihti saabki see juba maast-madalast häiritud pideva sekkumise, hinnangute, kiitmiste ja karistamistega – laps hakkab sööma sõna otseses mõttes valedel põhjustel. Siin ja praegu võime oma eesmärgi saavutada ja laps proovib meie soovitud toitu või sööb taldriku tühjaks, pikemas perspektiivis aga suurendame sel moel paraku vastumeelsust teatud toitude suhtes ja võtame lapselt võimaluse õppida söögilauas enda keha kuulama. Tulemusena võib seega lapse niigi kehv toitumine veelgi halveneda või harjumuseks saada pidev ja esialgu võibolla märkamatu ülesöömine. Juhuslik positiivne ja paindlik motiveerimine mingit püsivat kahjulikku mõju muidugi ei avalda, eriti nende laste puhul, kellel on söömisega baasiliselt hea ja terve suhe. Seejuures on aga alati oluline jälgida, et ei sõidetaks üle sellest, mida laps ise tunneb. Ühelgi juhul pole vaja süüa rohkem, kui kõht on juba täis.
Igasugune sundimine – olgu see siis karm, leebe või varjatum survestamine – on eriti probleemne nii-öelda ärevate sööjate puhul, kes vajavad näiteks maitsete, tekstuuride, lõhnade ja kõige muu sellisega kohanemiseks tavapärasest rohkem aega. Nende jaoks võib see tähendada suurt ja mõnikord lausa hirmutavat survet teha midagi sellist, milleks neil puudub (veel) valmisolek. Seejuures on üsna loogiline, et just neid lapsi kiputakse sagedamini söögilauas erineval moel suunama ja innustama. Seda loomulikult ainult heade kavatsustega.
Kas see tähendab siis kokkuvõttes, et söögiajal peab kramplikult vältima kõiki, sealhulgas positiivseid ja tunnustavaid repliike nii toidu kui selle kohta, kuidas ja mida laps sööb? Kindlasti mitte, kuid oma sõnumid on mõistlik sõnastada nii, et need jätaksid lapsele kontrolli selle üle, mida ja kui palju ta sööb. Ehk siis rohkem kirjeldusi ja vähem hinnanguid; pigem kirjeldada toitu/olukorda ja mitte lapse käitumist.
Näiteks:
-
„See supp vist küll maitses sulle!“ – selle asemel, et öelda: „Sa sõid täna kõik ära, väga tubli!“
-
„Paistab, et sul on kõht täis?“ – selle asemel, et öelda: „Kas sa seda porgandit tõesti rohkem ei soovi?“
-
„Kana tuli meil täna välja nii krõbe ja parajalt vürtsikas!“ (samal ajal enda toitu nautides ja sageli pole sõnu vajagi) – selle asemel, et öelda: „See kana on nii hea, kas sa tõesti ei taha isegi proovida? Usu, see maitseb sulle!“
-
„Meil on siin kolme värvi salatit: tomat on punane, paprika kollane ja kurk roheline.“ – seejuures mitte öelda: „Kõigil tuleb igast värvist midagi süüa, siis saame palju vitamiine ja ei jää haigeks!“
-
„Herned näevad välja nagu väikesed vahvad pallid.“ – seejuures mitte öelda: „Mängime, et sina oled tubli jalgpallur ja sinu suu on värav. Püüa ruttu kõik pallikesed supi seest kinni ja pane endale suhu!“
Reaalne elu on alati pisut keerulisem ja mitmetahulisem kui teooria. Üldised põhimõtted kehtivad kindlasti, kuid iga laps ja pere on siiski erinev. Seda, kuidas just enda last kõige paremini söömisharjumuste kujunemisel toetada, võib alati julgelt arutada näiteks toitumisnõustajaga.
Autor: Karin Järvis, Babyspordi psühholoog-toitumisnõustaja ja imetamisnõustaja
Suhted söögilauas ja selle ümber
Tänapäevases laste toitmist ja toitumist käsitlevas kirjanduses võib küllalt tihti kohata mõistet feeding relationship, mida eesti keeles võiks ehk nimetada toitmissuhteks, ehkki vastavat ametlikku terminit ei ole. Üha enam on selge, et ei laste toitumisest ega ka söömisest üldiselt rääkides pole võimalik piirduda ainult sellega, mida võiks või peaks/ei peaks sööma, vaid sama oluline küsimus on – kuidas see kõik toimub? Vanema ja lapse omavaheline suhe peegeldub erinevates elulistes olukordades ja söömine on kahtlemata üks neist. Suhetes kujunevad välja omad mustrid ning vanema ja lapse toitmissuhe mängib kandvat rolli kõikvõimalikes söömisega seotud situatsioonides. Vanema-lapse toitmissuhte kaudu kujuneb omakorda lapse pikaajaline suhe söömisega. Sellel on suur mõju lapse toitumisele igas aspektis, samuti tema tunnetele ja käitumisele söömise ja sellega seonduva suhtes ka hilisemas eas.
Laste toitumise spetsialist ja mitmete raamatute autor Jill Castle on kirjutanud: Kui toit (food) on tervise alustala, siis toitmine (feeding) laob vundamendi tervele suhtele toidu, oma keha ja omaenda minaga [1].
Eesti keeles kasutatakse sõna „toitmine“ kõige sagedamini konkreetse toimingu kohta, kus üks inimene toidab teist (näiteks vanem toidab last lusikaga), kuid siin on antud sõnal palju laiem tähendus. Vanematena toidame me lapsi sel moel, et oleme igapäevaselt seotud söögikordade planeerimise ja korraldamisega kõige üldisemas mõttes. See hõlmab muuhulgas otsustamist, mida süüa/süüa teha, millal on söögiaeg ja kuidas see välja näeb, kas ja millistest reeglitest-tavadest peres söömise ja söögiaegadega seoses kinni peetakse, kuidas reageeritakse võimalikele söömisega seotud probleemidele jne.
Öeldakse, et kõik suhted vajavad hoolitsust ja hoidmist, nii ka toitmissuhe lapsega. Tänapäeva kiire elu paraku eriti ei soodusta ega võimaldagi teinekord suuremat süvenemist, seda ka võimalike probleemide analüüsimisel, nendega tegelemisel ja ennetamisel. Kiirustavas argipäevas võib ka olla keeruline leida aega, et näiteks õhtul koos lapsega rahulikus ja positiivses meeleolus lauda istuda, pühenduda söömisele, pöörata tähelepanu sellele, millest laps püüab meile süües märku anda ja sellele adekvaatselt reageerida, hoiduda survestamisest, märgata vajadusel olla toetav ja söandada oma last usaldada. Kõlab justkui järjekordne kohustus niigi hõivatud ja suure vastutuskoormaga lapsevanematele? Tegelikkuses on see eelkõige soovitus senisest sagedamini lihtsalt nautida söömist oma laste ja teiste pereliikmete seltskonnas ja üritada seejuures pigem just vähem reguleerida ja kontrollida seda osa lapse toitumisest, mis on tema enda vastutusalas, kuid mida vanemad sageli tajuvad enda otsese vastutusena – mida pakutavast ja kui palju laps konkreetsel söögiajal sööb. (NB! See, millal on söögiaeg, mida söögiks pakutakse ja kus süüakse, on vanema vastutus ja siin on võimalus teadlikeks valikuteks ja vajadusel ka põhimõttelisteks ümberkorraldusteks). Kahtlemata on kõike seda lihtsam öelda kui teha, kuid terve toitmissuhte üks oluline nurgakivi on usaldus. Laps tunneb ennast turvaliselt ning saab omakorda usaldada vanemat ja söömisega seonduvat, kui vanem usaldab söömisprotsessis oma last. Vanemaga turvalist toitmissuhet kogev laps tuleb meelsasti lauda, leiab pakutava toidu hulgast endale midagi meelepärast ja naudib selle söömist, õpib toetavas keskkonnas ning sobivas tempos söömisega seotud vajalikke (sh eneseregulatsiooni-) oskusi ja on avatum erinevate väljakutsete suhtes, näiteks uue toidu proovimisel. Heas toitmissuhtes täidavad osapooled oma loomulikke rolle ja tunnevad ennast seejuures kindlalt ja hästi.
See kõik võib esmapilgul paista ehk liiga filosoofilisena. Praktilised küsimused tunduvad sageli justkui palju olulisemad ning kiireid lahendusi nõudvad – näiteks kuidas ikkagi panna laps köögivilju sööma, kui ta pole nõus neid isegi maitsma? Kuid mõnikord (tegelikult alati) tasub mistahes toitumisega seotud küsimuse kerkides astuda kõigepealt sammuke tagasi ja mõelda: milline on minu toitmissuhe oma lapsega? Kas see on usaldav, positiivne ja turvaline (mis tähendab ka selgeid piire) või pigem hoopis ärev, kontrolliv, ebakindel? On siin midagi häirivat, mis justkui ei tööta nagu vaja? Millised on minu enda ja minu lapse tunded söömisega seoses? Kas miski takistab mind oma last usaldamast neis küsimustes, mis puudutavad tema toitumist – näiteks mure tema kasvamise ja tervise pärast, ajapuudus ja sellest tulenev alaline kiirustamine söömisel, ühiste söögiaegade ja selgete söömisrutiinide ning regulaarsuse puudumine, kõrvalseisjate hinnangud ja kommentaarid, lapse arengu või temperamendi eripärad, raskused lapse menüü planeerimisega, minu enda ebakindel või muus osas problemaatiline suhe toiduga, midagi muud?
Taoline analüüs tasub ennast kindlasti ära, sest üritades mistahes probleemi lahendada vaid selle pealispinda siludes, ei pruugi tulemus olla kuigi püsiv või jäävad soovitud eesmärgid üldse saavutamata. Võib ka nii öelda, et terve ja positiivne toitmissuhe on lapse pikaajaliste normaalsete toitumisharjumuste kujunemise üheks eelduseks. Kui laps on näiteks äärmuslikult valiv sööja või on tegemist muu suurema ja komplekssema probleemiga, siis toitmissuhte parandamine ei pruugi olla muidugi ainus asi, millega on vaja tegeleda. Siiski mängib lapse-vanema toitmissuhe alati oma osa kõigis lapse toitumisega seotud küsimustes, nii et sellele tasub igal juhul tähelepanu pöörata. Kui tunned, et vajaksid abi hetkeolukorra analüüsimisel ja pidepunktide leidmisel, kuidas toetada head toitmissuhet oma lapsega, siis on kindlasti mõttekas arutada asja lähemalt näiteks toitumisnõustajaga.
[1] Castle, J. (2019). Try New Food: How to Help Picky Eaters Taste, Eat & Like New Foods. Nourished Child Press
Autor: Karin Järvis, Babyspordi psühholoog-toitumisnõustaja ja imetamisnõustaja
Milline on minu stiil?
Me sööme iga päev mitu korda. Vähe on neid tegevusi, mis inimest nii vääramatu järjepidevuse ja sagedusega saadavad – arvestades lisaks ka seda, et söömine on küllaltki ajamahukas ettevõtmine. See nõuab omajagu pühendumist, samuti planeerimist ja ettevalmistust. Söömisega kaasneb muidki päevast päeva korduvaid tegevusi, kasvõi näiteks söögijärgne koristamine.
Söömine on niisiis igapäevane rutiin ja küllap võib igaüks veidi järele mõeldes tõdeda, et selle tegevusega kaasnevad teatud sarnased mustrid meie käitumises. Kui näiteks laps ei taha vanemate arvates hästi süüa, siis kasutatakse sageli mingeid sisseharjunud lauseid või muid meetodeid tema sööma suunamiseks. Paljudes teisteski olukordades käivitub justkui oma tüüpstsenaarium. Need on tuttavad nii lapsele kui vanemale ja mõne probleemi kerkides on sageli juba ette teada, „mis nüüd saama hakkab“. Samamoodi on see lisaks söömisele ju ka muudes eluvaldkondades – teatud kindlas olukorras kiputakse ikka üsna sarnasel ja harjumuspärasel moel reageerima. Mõistagi ei pruugi see iseenesest olla üldse probleem, samas on mõnikord kasulik oma käitumismustrid üle vaadata. Kui tundub, et need ei ole kuigi efektiivsed ega aita kaasa selle olukorraga seotud probleemi lahendamisele, siis oleks ilmselt mõnest muust lähenemisest rohkem kasu.
Olen oma valikulise* söömise koolitustel alati rääkinud ka erinevatest toitmisstiilidest. Seekordne postitus ongi mõeldud lapsevanemale, keda huvitab väike eneseanalüüs sellel teemal. Tahame või mitte, kuid vanematena mõjutame oma laste toitumist väga palju ja mitmel erineval moel – mis on ju tegelikult hea, sest tänu sellele on ka söömisega seotud murede korral lapsevanema käes nii mõnigi võti olukorra lahendamiseks või leevendamiseks.
*Tegelikult on parem kasutada näiteks terminit „vältiv söömine“, sest sageli ei ole nö valikulise söömise põhjuseks see, et laps on lihtsalt toidu suhtes valiv.
Toitmisstiilide käsitlus tuleb tuttav ette neile, kes on kursis arengupsühholoogiast tuntud vanemlike stiilide teooriaga, mille põhialused pandi paika juba möödunud sajandi 60-ndatel aastatel. Lapse toitmine kõige üldisemas mõttes ongi ju üks oluline osa vanemlusest tervikuna ja erinevaid vanemlikke stiile iseloomustavad jooned saab üsna hõlpsasti asetada söömise/toitmise konteksti.
Vanemlikud stiilid erinevad üksteisest selle poolest, kuivõrd on vanem lapse suhtes nõudlik (kui palju ja kuidas ta kontrollib lapse käitumist) ja tundlik (kui palju arvestab vanem lapse emotsionaalsete ja arenguliste vajadustega). Näiteks autoritaarset vanemat iseloomustab kõrge nõudlikkus ja samas madal tundlikkus, järeleandlikku vanemat selle vastandina aga madal nõudlikkus ja kõrge tundlikkus. Nii joonistuvad sellel skaalal välja neli vanemlikku stiili (vt joonis).
Samamoodi saab rääkida neljast toitmisstiilist:
-
Autoriteetne (vastastikune, diplomaatiline) toitmisstiil – kõrged nõudmised toitumise osas, kuid seejuures lapse vajaduste ja valikutega arvestamine. Paika on pandud reeglid, samas ollakse paindlik nende reeglite piires. Teadlik suunamine toiduvalikutes, kuid mitte lapse vahetu kontrollimine.
Mida see tähendab? Söömine toimub päeva jooksul vanema poolt kindlaksmääratud ajal ja tingimustel (näiteks on kokku lepitud, et süüakse laua ääres, söögiajaks lülitatakse telekas välja, mänguasju söögilauda kaasa ei võeta vms). Vanem otsustab, mida konkreetsel söögiajal pakutakse, kuid võimaldab lapsel pakutava hulgast valida ja otsustada söödava toidu koguse üle. Toiduvalikud on teadlikud, arvestades seejuures nii lapse valmisolekuga erinevaid toite süüa kui vajadusega pakkuda lapsele mitmekesist sööki.
-
Järeleandlik toitmisstiil – madalad nõudmised lapsele söömise osas. Kõikelubavus, reeglite vähesus või puudumine, teenindamine.
Mida see tähendab? Laps sööb enamasti siis, kui ta seda parajasti soovib ja küsib, söögiaegade struktuur on ebamäärane. Söömisega seotud reeglid ja kokkulepped puuduvad või ei peeta nendest eriti kinni. Laps saab otsustada, millist toitu konkreetsel söögiajal pakutakse või kui pakutav söök ei sobi, valmistatakse talle eraldi midagi meelepärasemat.
-
Autoritaarne (kontrolliv) toitmisstiil – sundimine ja jäik piiramine, kõrged nõudmised söömise osas, lapse vajaduste ignoreerimine.
Mida see tähendab? Söömine toimub vanema seatud tingimustel, lapsele seejuures valikuid ei anta. Võivad kehtida jäigad reeglid (taldrik tuleb tühjaks süüa, kõiki toite peab maitsma, tuleb süüa vähemalt viis ampsu, magustoitu saab ainult siis, kui põhitoit söödud vms). Toiduvalik võib olla ülereguleeritud, näiteks on keelatud kõik „ebatervislik“ vms.
-
Ükskõikne toitmisstiil – nõudmised on madalad ning ka lapse vajadustele erilist tähelepanu ei pöörata. Valdav on kaootilisus, st pole oluline, kas, millal ja mida süüa.
Mida see tähendab? Söögiajad on ebamäärased, toiduainete varumine ja toiduvalikud juhuslikud. Toitumise ja konkreetsete söögiaegade planeerimine on vanema jaoks keeruline või väheoluline. Laps „sööb, mida saab ja millal saab“.
Ilmselt pole vaja pikalt nuputada, et leida see stiil, mis tundub lapse toitumist mõjutavat kõige positiivsemal moel. Autoriteetne (vastastikune) toitmisstiil annab lapsele vajalikud piirid ning samas toetab söömisel eneseregulatsiooni ja iseseisvuse arengut. Pikemas perspektiivis on sel moel toidetud lapsed suurema tõenäosusega normaalkaalus ning valmis toituma mitmekesisemalt, nende suhe toidu ja söömisega on terve ja turvaline. Sarnane soodne mõju on analoogsel autoriteetsel vanemlikul stiilil muudes valdkondades. See seostub näiteks lapse paremate sotsiaalsete oskuste ja õpitulemustega, adekvaatsema enesehinnangu ning üldiselt parema vaimse tervisega.
Seevastu on ülejäänud toitmisstiilide järjepideval kasutamisel leitud omajagu varjukülgi: neid on seostatud suurema tõenäosusega lapse vältiva ja äreva söömismustri või ülesöömisega, ebatervislikumate toidueelistustega, suutmatusega jälgida söömisel enda keha märguandeid, kaaluprobleemide ja ka üldise turvatunde puudumisega söömise osas. Lapse ja vanema omavahelises toitmissuhtes, millest oli ülevaatlikult juttu eelmises postituses, peegeldub samuti muuhulgas vanema toitmisstiil.
Muidugi kasutab iga lapsevanem aeg-ajalt erinevaid toitmisstiile, sõltuvalt konkreetsest olukorrast ja mitmetest asjaoludest sellega seoses. Last mõjutab eelkõige see stiil, mis on põhiline ja domineeriv. Milline stiil aga nii-öelda võimule pääseb, sõltub omakorda erinevatest teguritest. Näiteks vanema enda lapsepõlveaegsetest söömiskogemustest, loomulikult ka lapsest (tema temperamendist, arengu iseärasustest, vanusest jne), tõenäoliselt vanema teadlikkusest ja paljust muustki.
Milline on sinu stiil? Tunned, et oled mingil põhjusel jäänud mõne ebaefektiivse toitmisstiili kammitsasse, soovid olukorda muuta ja vajad selleks nõuandeid? Üks variant on arutada teemat toitumisnõustajaga, kellega koos saab leida pidepunkte ja võimalusi teistmoodi lähenemiseks, et last söögiajal toetada ja suunata parimal võimalikul moel.
Autor: Karin Järvis, Babyspordi psühholoog-toitumisnõustaja ja imetamisnõustaja
Mida vajab laps, et saada heaks sööjaks*?
*Milline laps on õigupoolest hea sööja? Kas näiteks laps, kes sööb alati isukalt või laps, kes sööb taldriku tühjaks? Või laps, kes sööb iga päev erinevaid puu- ja köögivilju?
Mulle meeldib väga mõtteviis, et laps on hea sööja, kui ta:
-
tuleb meelsasti sööma
-
on rahulik/positiivne/neutraalne pakutava toidu suhtes
-
leiab endale laualt sobiva söögi
-
on nõus avastama uusi toiduaineid endale sobivas tempos
-
sööb, kui kõht on tühi ja lõpetab söömise, kui kõht on täis
-
menüü laieneb kõige eelneva tulemusena loomulikul moel
(Loetelu kohandatud veebilehelt yourfeedingteam.com)
Seekordses postituses tuleb juttu, kuidas aidata lapsel leida üles oma sisemine motivatsioon söömiseks ja sööma õppimiseks. Väliste motivaatorite abil – nagu näiteks kiitmine, laitmine, premeerimine, karistamine jne – on ilmselt ajast aega lapsi sööma suunatud. See on väga harjumuspärane ja lausa automaatne viis reageerida, kui eesmärgiks on muuta lapse toitumist soovitud suunas. Miks? Sest sageli see toimib, ehkki enamasti lühiajalises perspektiivis. Kui laps oma toidu ära sööb, olgugi et tüliga, siis on see ju „tehtud“ ja võib kergemalt hingata… kuni järgmise söögiajani. Ühel hetkel aga pole enam jaksu pidevalt võidelda ja on selge, et sel moel jätkata ei saa. N-ö positiivne motiveerimine – näiteks lapsele preemiaks meelepärase tegevuse või muu auhinna lubamine söömise või uue toidu proovimise eest – võib tüüpiliselt sööva lapse puhul mõnikord isegi sobida, sest tõenäoliselt pole sel juhul üldse vajadustki neid meetodeid liiga tihti kasutada. Näiteks vältiva söömismustriga lapse puhul võib see aga taaskord tähendada energiamahukat tupikteed, st pidevat kauplemist, meelitamist ja igapäevast väsitavat võitlust.
Kuidas saavutada seda, et laps oleks valmis ise sööma, ilma sagedase üht- või teistpidi sekkumise ja suunamiseta? On selline asi üldse võimalik?
Ühes hiljuti ilmunud artiklis[1] otsitakse just neile küsimustele vastuseid, lähtudes psühholoogias tuntud enesedeterminatsiooni teooriast (Self-Determination Theory). Nimetatud lähenemise järgi on inimese heaolu ja arengu taga kolm põhivajadust: vajadus autonoomia, kompetentsuse ja seotuse järele. Kui need vajadused on täidetud, siis saab ja tahab inimene toimida, areneda, õppida oma loomupärasel moel – just enda sisemise soovi ajel.
Autonoomia on lihtsalt öeldes vabadus olla „mina ise“, tegutseda kooskõlas enda olemusega. Autonoomiale vastandub kontrollimine – keegi teine otsustab selle üle, mis minuga toimub.
Kontrollivast toitmisstiilist oli juttu eelmises postituses. Vahetu survestamine või piiramine söömisel (Näiteks: „Võta veel kolm ampsu!“, „Palun söö taldrik tühjaks!“, „Sa pead seda lihtsalt proovima!“, beebi toitmisel tema märguannete eiramine jne) läheb lapse autonoomiavajadusega paraku päris otseselt vastuollu. Kas ja kui „raskelt“ see lapsele mõjub, on tihti tema reaktsioonidest näha. Näiteks osad lapsed on peaaegu alati valmis erinevaid sööke maitsma ja seega ei sünni ka mingit kahju, kui mõnikord paluda neil seda teha. Kui aga laps reageerib tugeva vastuseisuga, protestides ja keeldudes, siis on targem astuda samm tagasi. Käitumine on kommunikatsioon ja laps annab märku, et tema üht põhivajadust ignoreeritakse. Võitlemine viib fookuse alati hoopis mujale ja ei tasu loota, et lapse söömisoskused seeläbi paraneksid. NB! Pakutava toiduvaliku üle otsustab seejuures ikka vanem, mitte laps. Kui on tavaks vältiva söömismustriga lapselt igapäevaselt küsida: „Mida sa täna süüa tahad?“ ja serveerida talle soovitud toit, siis ka see ei soodusta kuidagi lapse motivatsiooni ja valmisolekut erinevaid toite sööma õppida. Lapse valikuvabadust ja autonoomiat tuleb toetada just vanema poolt seatud raamides – täpselt nii, nagu eelmises postituses kirjeldatud autoriteetse toitmisstiili puhul seda tehakse.
Kompetentsus on tunne, et ma saan hakkama ja saavutan enda eesmärgid, mõistan ennast ja ümberringi toimuvat.
Kuidas söömisel lapse kompetentsustunnet toetada? Kindlasti on vaja last toita eakohasel moel ja tema arengule vastavalt. Näiteks esimesel-teisel eluaastal on lapse oskuste areng kiire ja ta vajabki pidevalt uusi väljakutseid. Beebile tuleb tema valmisolekut jälgides pakkuda järk-järgult paksema/tükilisema konsistentsiga lisatoitu, võimaldada tal esimese eluaasta lõpus hakata ennast ise toitma ja minna üle tavapärasele peretoidule, õpetada teda tassist jooma, kahvlit kasutama jne.
Tasub silmas pidada, et kompetentsustunnet suurendab see, kui midagi õppides on ülesanne just paraja raskusastmega – see pole liiga lihtne ega ka liiga raske.
Kui näiteks uute toitude sööma õppimine on lapse jaoks mingil põhjusel keeruline, siis on paraku väga tõenäoline, et lapselt nõutakse korraga liiga palju. Kasvõi ühe ampsu võtmine võõrast ja harjumatust toidust võibki olla mõne lapse jaoks ülimalt keeruline. Kõrvaltvaatajale tundub see ehk väga väike ja lihtne asi, mida saab alati justkui muuseas lapsel söögilauas teha paluda. Sageli on see lausa nõue, mida peetakse normaalseks. On ju nii harjumuspärane öelda: kõigepealt proovid ja alles siis ütled, kas tahad süüa või ei. Vältiv sööja vastab enamasti pärast kohustuslikku ampsu „ei“ ja mida suurema sõjaga suutäis on võetud, seda enam kasvab vastuseis toidu proovimise suhtes. Selles olukorras on ignoreeritud juba kaht lapse põhivajadust, nii vajadust autonoomia kui kompetentsustunde järele. Erinevate toitude proovimine on kindlasti väga oluline, et neid sööma õppida, kuid reaalne maitsmine (st toidust ampsu võtmine ja selle allaneelamine) ei ole sageli siin kõige esimene etapp, ehkki loogiliselt võiks nii tunduda. Et laps kogeks edu ja hakkamasaamise tunnet, peab ülesanne olema tema jaoks tehtav jõukohase pingutusega. Mis see täpselt on, sõltub väga palju lapsest ja konkreetsest olukorrast. See võib esialgu olla ainult toidu vaatamine, selle nuusutamine, katsumine, keelega puutumine, söögilauas pereliikmele ulatamine või veel midagi muud – ja sealt saab liikuda sammhaaval edasi uute sihtide poole. Ikka nii, et laps kogeks toimetulekut igal etapil, siis tunneb ta ennast kompetentsena ja edasiminek on loomulik, tema enda valmisolekust juhitud. Ühel hetkel jõuab ta ka toidu maitsmise ja söömiseni. See kõik võtab paraku aega, kuid toob samas kõige kindlamalt kaasa püsivad ja soovitud muutused.
Seotus on tunne, et ma kuulun teiste hulka, hoolin teistest ja olen ise samuti armastatud ja aktsepteeritud.
Lapse vajadust seotuse järele toetab kõige paremini terve ja turvaline toitmissuhe vanema ja lapse vahel, millest oli juttu ka ühes varasemas postituses. Söögiaeg peaks eelkõige olema meeldiv osa päevast. Kui see nii ei ole, siis tasub järele mõelda, mida saab olukorra muutmiseks ette võtta. Nagu märgitakse ka varem viidatud artiklis: hea toitmissuhe lapsega on kindlasti olulisem kui mõni lühiajalise efektiga saavutus – näiteks see, et laps on nõus veenmise peale sööma paar ampsu mingit köögivilja.
Nõustajana näen tihti, et vanemad ootavad konkreetseid ja kiiresti töötavaid nippe ja nõkse, kuidas last üht või teist asja „sööma panna“. Minu soovitus on seada endale peamiseks eesmärgiks kasvatada lapsest hea sööja, st lasta tal endal õppida sööma mitmekesist toitu. Igapäevaselt lapse põhivajadusi toetades õpib ta seda kõige loomulikumal viisil.
[1] Cormack, J, Rowell, K, Postavaru, GI. Self-Determination Theory as a Theoretical Framework for a Responsive Approach to Child Feeding. Journal of Nutrition Education and Behavior. 2020; 52:646-651
Autor: Karin Järvis, Babyspordi psühholoog-toitumisnõustaja ja imetamisnõustaja
Miks mu laps ei söö?
Iga lapsevanem soovib, et tema lapsel oleks kõht täis ja meel hea. Kui söömine või mõni aspekt sellest – näiteks uute toitud proovimine ja nendega harjumine – on lapse jaoks tavapärasest suurem väljakutse, võib sellest saada igapäevane murede ja pingete allikas. Selles postituses vaatame lähemalt, miks valmistab osadele lastele söömisega seonduv rohkem raskusi kui teistele, seda just vältiva/valikulise söömise kontekstis. Saades jälile probleemi põhjustele, on lihtsam leida võimalusi lapse toetamiseks ja murede leevendamiseks.
Lapse arengus on teatud perioodil, umbes 2-5-aastaselt, vältiv/valiv söömine igati ootuspärane ehk lihtsalt öeldes normaalne. Sel perioodil kipuvad lapsed eelistama tuttavaid sööke ega pruugi tihtipeale nõustuda mõnda uut või vähem harjumuspärast toitu isegi maitsma. Seda nimetatakse neofoobia etapiks, mida saabki tõlkida kartuse või hirmuna uue suhtes. See on omamoodi looduslik kaitsemehhanism – väikelaps on aktiivne tegutseja ja tundmatu asja suhu panemine võib olla ohtlik. Nii võivad ka uued toidud temas rohkem või vähem umbusku tekitada. Nimetatud periood langeb lisaks kokku ajaga, kui lapse isu või huvitatus toidust võib niigi väheneda, sest tema kasvamine pole varasemaga võrreldes sama intensiivne. Lisaks veel ealised iseärasused – väikelapsed on teatavasti eriti usinad piiride katsetajad, kes tahavad asju ise teha ja otsustada. Kõik see kokku võib luua parajalt probleemse olukorra, mis enamasti siiski aja jooksul laheneb. Väga tähtis on sellel perioodil mitte hakata last sööma sundima, sest see võib tema suhted toiduga hoopis keeruliseks muuta. Loomulikult on lapsed väga erinevad ja on küllalt neidki, kellel see etapp söömise osas märgatavate muutusteta möödub.
Neofoobiaga seotud arenguetappi silmas pidades on mõistlik lapse menüü juba pärast lisatoiduga harjutamist teadlikult võimalikult mitmekülgseks kujundada. Nii on keerulisemate aegade saabudes olemas vähemalt hea baas, millele toetuda. Paljud lapsed on esimese eluaasta lõpupoole ja teisel eluaastal (ehk umbes kuni 2-aastaselt) üsna avatud uute maitsete ja tekstuuride suhtes. Sel põhjusel on mainitud perioodi nimetatud mõnikord lausa mesinädalate etapiks lapse toitmisel. Juhul, kui see on ka sinu lapse puhul nii, siis on kindlasti hea seda aega ära kasutada. Sageli põlgavad väikelapsed siiski ära ka seni aktsepteeritud toite, mis vanemates palju meelehärmi tekitab. Seegi on iseloomulik just konkreetsele arenguetapile ning ajapikku hakkab lapse menüü taas avarduma.
Nagu öeldud, peaks neofoobia periood tüüpiliselt sööval lapsel umbes 5-aastaselt tasapisi mööduma. Kuid on ka lapsi, kelle puhul pole asi nii lihtne. Nende laste söömismuster võib olla äärmuslikult vältiv ja toiduvalik piirduda püsivalt vaid väheste tuttavate söökidega. Nad võivad reageerida tugevalt ja emotsionaalselt harjumatule toidule või vähimalegi muutusele harjumuspärases söögis, keelduda sellest kategooriliselt ning ka aeg ei paista olukorda sugugi parandavat. Või siis avaldub see kõik ehk pisut leebemal moel, kuid on selge, et lapsel on erinevaid toite süüa ja neid omaks võtta tavapärasest palju keerulisem. Enamasti ei möödu need probleemid iseenesest ning tuleb otsida professionaalset abi. Mis siis ikkagi võib panna lapsi nii tugevalt teatud toite vältima ja takistada uute söökide lisandumist tema menüüsse?
-
Sensoorse tundlikkuse eripärad ja häired. Sageli on äärmuslikult vältivad sööjad kõrge oraalse (suupiirkonna) või taktiilse (puute-) tundlikkusega. Toidu ja söömisega on seotud palju erinevat sensoorset infot – lõhn, maitse, tekstuur, temperatuur, toidu välimus ja ka helid (kasvõi näiteks näkileib teeb hamba all õige kõva häält!). Tundlikumal lapsel võib olla väga keeruline kõiki neid impulsse töödelda ja erinevad aistingud võivad olla tema jaoks ebameeldivad või lausa talumatud. Seetõttu eelistavad need lapsed sageli teatud kindla tekstuuri ja maitsega tuttavat toitu ja väldivad kõike muud, mis sellest vähegi erineb. Sensoorse tundlikkuse probleemid on eriti iseloomulikud näiteks autismispektrihäirega lastele, kellest väga suurel osal esineb söömisega seoses mingeid raskusi.
Lisaks sensoorsele hüpersensitiivsusele võib ka hüposensitiivsus (ehk väga madal tundlikkus) lapse toitumist mõjutada. Kui lapse sensoorse tundlikkuse eripärad häirivad tema igapäevast toimetulekut, siis on mõttekas arutada asja spetsialisti, näiteks tegevusterapeudiga, kes oskab anda olukorrale hinnangu ja soovitusi lapse individuaalseid vajadusi silmas pidades.
-
Oraalmotoorse arengu mahajäämus. Söömine näib olevat lihtne ja automaatne tegevus, millega iga inimene justkui muuseas hakkama saab. Siiski on see „tehniliselt“ päris keerukas protsess, mis nõuab suupiirkonna lihaste head koostööd ja liikuvust. Kui lapsel on oraalmotoorika arengus probleeme, võib häiruda ka tema söömisoskuste kujunemine. Lapse jaoks võib olla raske toidu mälumine ja neelamine ning ta ei ole valmis sööma eakohast toitu. Selle tulemusena hakkab laps samuti eelistama vaid tuttava tekstuuriga harjumuspärast sööki, keeldudes kõigest muust.
Lapse mälumis- ja neelamisraskuste korral peaks kindlasti nõu pidama arstiga. Oraalmotoorika probleemidega spetsiifilisemalt tegelevad lisaks logopeedid ja müofunktsionaalsed terapeudid.
-
Haigusseisundid, nagu krooniline refluks, allergilised reaktsioonid või muud probleemid, mille korral on söömine lapse jaoks valulik ja ebameeldiv. Näiteks äge refluks beebina võib häirida lapse toitumist ka hilisemas eas.
-
Traumaatilised kogemused söömisel võivad panna last paljusid toite vältima. See võib olla seotud haigusseisundist tingitud valuliku söömisega, samuti näiteks toidu kurkumineku, sagedase oksendamise, mõne meditsiinilise protseduuri või ka sunniviisilise söötmisega.
Võimalike meditsiiniliste põhjustega tegelemise kõrval on siin oluline ka koostöö psühhoterapeudiga, et söömisega seotud hirme ja ärevust leevendada.
Kahtlemata on veelgi erinevaid tegureid, mis võivad mõjutada lapsel vältiva söömismustri kujunemist. Sageli ongi keerulisematel juhtumitel mitmeid, omavahel seotud ja läbipõimunud põhjuseid. Oma rolli mängib muuhulgas ka lapse temperament või lihtsalt öeldes tema üldine olemus. Emotsionaalselt tundlik ja kergemini häiritav laps, kes vajab aega uute olukordadega kohanemiseks, võib olla muuhulgas ka söömisel märksa ettevaatlikum ja ärevam.
Kuidas äärmuslikult vältivalt söövat last kõige paremini aidata, sõltub arusaadavalt paljudest individuaalsetest asjaoludest, alustades juba sellest, et söömisprobleemide põhjused on erinevad. Küll aga on mõned üldkehtivad põhimõtted, mida tasub alati laste toitumise, sh kindlasti ka vältiva söömise puhul silmas pidada. Siinse rubriigi varasemad postitused on just mainitud teemadele pühendatud, nii et kindlasti tasub neilegi pilk peale heita.
Autor: Karin Järvis, Babyspordi psühholoog-toitumisnõustaja ja imetamisnõustaja
Suurepärase snäki saladused
Tervislikud toitumisharjumused algavad planeerimisest. See on suur töö, eriti kui ei saa arvestada ainult iseendaga, vaid tuleb mõelda tervele perele.
Tõsiasi on, et laste häid söömisharjumusi ja -oskusi toetab kindel söömisrutiin – regulaarsed söögiajad ja see, et söögiaeg on söömiseks, ülejäänud aeg päevas aga kõigi muude tegevuste jaoks. Väikeste lastega on mõnevõrra lihtsam kindlat režiimi juurutada ja sellest kinni pidada. Suurematega, kes juba iseseisvamad, on aga vaja veelgi rohkem teadlikkust, konkreetseid kokkuleppeid ja meelekindlust. Sama kehtib täiskasvanutegi puhul ja kindlasti pole see lihtne. Kaasajal on inimest ümbritsev toidumaailm külluslikum kui iial varem ja soovi korral on toit igaühele pidevalt kättesaadav. Lisaks ei toeta tänapäevane kiire elurütm, millega käib pahatihti kaasas ka kõrge stressitase, sugugi regulaarset, rahulikku ja teadlikku toitumist.
Hea uudis on see, et toitumisharjumuste muutmine ei pea sugugi toimuma „kõik või mitte midagi“ -põhimõttel. Eesmärgid tulebki seada jõukohased ja saavutatavad, pigem väikesed kui liiga suured – väikeste sammukestega edasi astudes jõuab tasapisi, aga seda kindlamalt väga kaugele!
Kuidas kõik eelnev seostub seekordse postituse teemaga? Just vahepalad-snäkid on need, mis kipuvad igapäevast toitumist teinekord üsnagi salakavalal moel kaootiliseks muutma. Kui põhitoidukorrad on veel enam-vähem paigas, siis nende vahepeal toimuv on sageli üks hämar ja väheteadvustatud ala. See saabki enamasti tähelepanu siis, kui on juba selgelt vajalik toitumist korrigeerida – ja kui snäkimajandus on kontrolli alt väljas, siis võib see vajadus varem või hiljem tekkida. Kaootiline snäkkimine on ühtviisi probleemiks nii liigse kehakaalu lisandumisel kui ka näiteks vältiva söömismustriga laste puhul. Tugevalt juurdunud harjumuste muutmine nõuab seejuures teatavasti suurt jõupingutust, nii et mõistlik tundub juba eos igal võimalusel vältida „snäkilõksu“ langemist. Laste toitumisharjumusi kujundades tasub seega kindlasti juba maast-madalast vahepaladega seotud põhitõdesid meeles pidada.
Kas ja miks on vahepalad üldse vajalikud? Selles küsimuses võib leida üsna vastuolulisi seisukohti. Üldiselt peetakse vahepalu tervisliku toitumise osaks, seda eelkõige siis, kui need ongi teadlikult valitud ja planeeritud. Läbimõeldud vahepala toetab söömisega seotud eneseregulatsiooni ning aitab stabiliseerida energia- ja veresuhkrutaset. Vahepalad on heaks täienduseks põhitoidukordadele ja nende abil saab vajadusel korrigeerida ka puudujääke toitumises. Väheoluline pole seegi, et näiteks väike laps ei söö üldjuhul korraga suurt toidukogust, samas on ta aktiivne ja kasvab-areneb kiiresti, mistõttu vajab ta lisaks põhitoidule vahepalasid ja neid tulekski talle igapäevaselt pakkuda. Ühtlasi aitavad need muuta lapse menüüd mitmekesisemaks ja toitainete poolest rikkamaks. Tänapäevane eluviis, kus võtmeküsimuseks ongi sageli kiirus ja lihtsus, annab vahepaladele väga hea võimaluse olla täisväärtusliku väikese toidukorrana oluline osa tervislikust toitumisest.
Milline on siis üks hea ja kasulik snäkk?
-
Hea snäkk tuleb õigel ajal. See põhimõte on väga oluline, mille järgimine võib samas nõuda omajagu pingutust. Vahepala on samasugune toidukord nagu hommiku-, lõuna- ja õhtusöök, mis võiks toimuda regulaarselt enam-vähem kindlal ajal. Väikelastega on igal juhul soovitav sisse seada vastav rutiin ja harjutada last vähemalt kodus viibides ka vahepala söömiseks 10-15 minutiks laua äärde istuma, mitte lasta tal seda muude tegevuste kõrvalt möödaminnes suhu pista. Sel moel on lapsel kõige lihtsam mõista söögiaja olemust ja seda, et väljaspool söögiaega ei sööda. Samuti on söömine siis tema jaoks alati teadvustatud tegevus. See kõik on muuhulgas väga oluline selleks, et laps oskaks kuulata oma keha märguandeid ja süüa neile vastavalt – oskus, mis on inimesel sünnipäraselt olemas, kuid mis paraku saab pahatihti juba varases eas erinevatel põhjustel häiritud.
Toidukordade planeerimisel tasub silmas pidada, et väikelapse (2-5-a.) söögiaegade vahe võiks olla 2-3 tundi, koolilapsel 3-4 tundi. Kui aga vahepala on jäänud mingil põhjusel söömata, siis on fookus ikkagi juba järgmisel põhitoidukorral ja plaanivälise snäkkimisega söömisrutiini rikkuda ei ole mõistlik.
-
Hea snäkk on tasakaalustatud ja toitev. See tähendab, et vahepalas võiks sisalduda 2-3 erinevat toidugruppi, mis üksteist toitainete mõttes täiendavad. Võib ju mõelda, et näiteks õun või porgand on igati tervislik vahepala. Mõlemad sisaldavad tõesti nii häid süsivesikuid kui erinevaid mikrotoitaineid, samas valke ja rasvu pea üldse mitte. Rasvad ja valgud on aga just need makrotoitained, mis tekitavad süües küllastustunde ja aitavad sel ka püsida, stabiliseerides lisaks süsivesikutest tingitud veresuhkru tõusu. Seega pelgalt palja puu- või köögiviljaga piirdudes on kõht tõenäoliselt juba varsti jälle tühi ja kontrollimatu snäkkimine saab kergesti hoo sisse. Seetõttu ongi mõistlik kombineerida toiduaineid erinevatest gruppidest, näiteks süüa lisaks õunale maapähklivõid või väikese peotäie seemneid; porgandile võtta juurde hummust või juustu jne.
Kas ka magustoit sobib vahepalaks? Miks mitte, eriti kui lähtuda elutervest põhimõttest, et ükski toit ei peaks ega tohikski olla keelatud. Samas tasub siingi süsivesikuterikas maiustus millegagi tasakaalustada – pakkuda näiteks moosipiruka või magusa batooni kõrvale kasvõi klaasi piima, keefirit või siis smuutit, millele lisatud häid rasva- ja valguallikaid (pähklid, avokaado jne), lisaks veel mõni vitamiinirikas puu- või köögiviljaamps. Muude toidugruppide lisamine on ühtlasi hea võimalus magusakogust kontrolli all hoida ja sellega mitte liialdada.
-
Hea snäkk on sobiva suurusega. Vahepala on arusaadavalt väikesem kui põhitoidukord. Lapse eneseregulatsiooni toetab muuhulgas võimalus endale ise toitu tõsta, samas võib vahepalasid nende väiksuse ja suhteliselt suurema lihtsuse tõttu lapsele sagedamini ka juba valmiskujul serveerida. Siiski peaks kontroll söödava toidu koguse osas jääma lapsele. Seega tasub alustada väikesest terviklikust portsjonist (näiteks sepik maapähklivõiga ja mõned õunaviilud) ning anda lapsele alati võimalus osa valmispandud toidust järele jätta või soovi korral seda ka juurde küsida. Teadvustatult ja ilma välise sekkumiseta süües teeb laps seda kõige tõenäolisemalt oma tegelikele vajadustele vastavalt.
-
Hea snäkk on lihtne ja käepärane. Vahepala võiks tõepoolest olla selline, mida saab valmistada-serveerida minimaalse ajakuluga. Kui mõnikord on aega ja tahtmist, võib loomulikult ka pannkooke või muffineid küpsetada, kuid argipäeva rutus on sageli mõistlik kasutada kõige lihtsamaid lahendusi – vahepala kvaliteet ja toiteväärtus ei pruugi seetõttu sugugi kannatada. Erinevad puu- ja köögiviljad, marjad, täisteraküpsised, -müsli või -krõbuskid koos lisandiga (juust, jogurt, kama, pähklid või nendest valmistatud määrded jne), leib-sepik kõikvõimalike katetega jne on esimesena meenuvad valikud, mis annavad samas juba kümneid varieerimisvõimalusi. Lapsed armastavadki sageli ju lihtsaid ja konkreetseid toite, seega üle mõelda ega pingutada pole vähimatki vajadust. Nagu eespool öeldud, ei pea vahepala olema alati ka läbi ja lõhki nö tervislik, kuid mõistlik on ikka panna vahepala kokku mitmest erinevast, sealhulgas kõrgema toiteväärtusega komponendist. Kui näiteks maiustus pole tõstetud lapse jaoks autasu staatusesse, vaid seda pakutakse võrdsetel alustel aeg-ajalt koos muu söögiga, siis sööb laps tõenäolisemalt erinevaid toite ega eelista pikas perspektiivis üht teisele.
-
Hea snäkk annab lapsele võimaluse tutvuda uute toitude/toiduainetega. Muidugi võiks seda samamoodi võimaldada ka põhitoidukord. Kuid eriti just vältivalt söövate laste puhul – kellele võib mistahes uus söök või isegi tuttav toit erineval kujul olla suur väljakutse – annab vahepala sageli kõige lihtsama ja pingevabama võimaluse lisada aeg-ajalt mõne harjumuspärase ja aktsepteeritud toidu juurde tutvumiseks midagi uut ja teistsugust. Kindlasti ei peaks ega tohikski seada eesmärgiks, et iga laps on kohe valmis seda osa vahepalast proovima või sööma. On ju teada, et tugevalt vältiva söömismustriga lapsed võivad vajada kümneid kokkupuuteid harjumatu toidu või toiduainega, et seda tasapisi omaks võtta. Lihtsatest ja sageli eraldiseisvatest komponentidest koosnev vahepala ongi samas väga käepärane võimalus pakkuda lapsele vajalikku kokkupuudet sellise toiduga, mida ta seni veel pole õppinud sööma.
Autor: Karin Järvis, Babyspordi psühholoog-toitumisnõustaja ja imetamisnõustaja